Aasta avastus: Althütte lähedale ilmus hobuseskulptuur!

Aasta avastus: Althütte lähedale ilmus hobuseskulptuur!

53-aastane Murrhardtist pärit Andreas Pfizenmaier avastas jalutuskäigul Althütte piirkonnas ebahariliku leiu: ligikaudu 30 cm kõrguse hobuseskulptuuri, mis oli osaliselt kaetud mullaga. See avastus juhtus septembri keskpaiga pühapäeval Esslingeri ajaleht teatatud. Pfizenmaier oletas, et tegemist võib olla olulise tükiga, ja teatas leiust koheselt riigi mälestiste kaitseametile.

Althütte ja Rudersbergi vahel asuv koht on Rooma Limesi piirimüüri lähedal, mis on ajalooline paik, mis viitab kauaaegsele ajastule. Riigiameti eksperdid olid skulptuuri vanuses esialgu ebakindlad ja mõtlesid, kas see pärineb keskajast või antiigist. Lähemal uurimisel avastas Pfizenmaier, et büst oli valatud kivist ja kahtlustas, et külgedel olevaid dekoratiivkettaid ehk nn phalarae kasutasid roomlased. Kahjuks selgus hiljem, et see oli tõenäoliselt aiakaunistuseks mõeldud kaasaegne tükk.

Arheoloogilised aruandlusnõuded ja omandimäärused

Vastutavad asutused kiitsid leiuaruannet, kuna Pfizenmaieri eeskujulik tegevus aitab kaitsta arheoloogilisi leide. Baden-Württembergis on eriti tähtsad leiud riigikassa riiulil, mis kuulutab riigi omanikuks. Esslinger Zeitungi artikkel, mis avaldati algselt 1. oktoobril 2025 ja uuendati 13. oktoobril 2025, annab põhjalikku teavet selliste aarete leidmise õigusraamistiku kohta.

Hobuskulptuuri traditsioon on kunstiajaloo tähelepanuväärne osa. Ratsakujud, nagu lääne kultuuris levinud, pärinevad Kreeka arhailisest perioodist. Siia kuulub näiteks kuuendast sajandist eKr pärit Rampin Rider. Neid ratsakujusid kasutati peamiselt sõjaväejuhtide austamiseks ja neil oli oluline roll ratsaspordiklassi juhtkonna esindamisel, nagu selgitatakse Wikipedia lehel Ratsakujud.

Ajaloo jooksul on need esitused arenenud. Pronksist ratsaportreed olid Vana-Roomas laialt levinud, eriti tähelepanuväärne oli ratsanik Marcus Aureliuse säilinud näide. Ratsakujusid on mõnikord sajandite jooksul püstitatud poliitilistel põhjustel, näiteks absolutismi perioodil, mil nende populaarsus järsult tõusis. Maailma suurimate ratsakujude uuring näitab, et monumentaalkunst ei austa tänapäeval mitte ainult ajaloolisi juhte, vaid ka tänapäevaseid tegelasi, nagu kuninganna Elizabeth II.

Pfizenmaieri uusim leid on huvitav lisa sellele rikkalikule kunsti- ja arhitektuuriajaloo peatükile, isegi kui sellel pole lõppkokkuvõttes oodatud ajaloolist väärtust. Tema avastus ja sellele järgnenud aruanne rõhutavad hariduse ja vastutustunde tähtsust arheoloogiliste leidude käsitlemisel.