Terroriprotsess Solingenis: ülestunnistus ja üllatav ohver!

Terroriprotsess Solingenis: ülestunnistus ja üllatav ohver!

Praegusel Solingeni terroriprotsessil tunnistas islamirünnakus osalemises kahtlustatav kohtualune igakülgse ülestunnistuse. Tema vastu esitatud süüdistused hõlmavad muu hulgas rünnaku kavandamist kohalikule objektile. Asja uurimisel selgus, et kohtualune ei osalenud mitte ainult planeerimises, vaid väidetavalt mängis ta rolli ka teiste võitluskaaslaste värbamisel. Sellest teatati Peegel.

Kohtuprotsessi üheks emotsionaalseks hetkeks on kohtualuse ütlused, kes näeb end ohvri rollis. Ta kirjeldab asjaolusid, mis viisid ta radikaliseerumiseni ja samal ajal peab ühiskonda oma otsuste eest vastutavaks. Kohtusaalis viibinud psühholoog rääkis nende radikaliseerumisprotsesside psühholoogilisest mõjust noortele. Tausta keerukus näitab, et sellised juhtumid käsitlevad keerulisi sotsiaalseid probleeme.

Radikaliseerumise taust

Noorte radikaliseerumise motiive, nagu käesoleval juhul, tuleb vaadelda diferentseeritult. Oma ülestunnistuses märgib kohtualune, et tema arengut takistas sotsiaalne eraldatus ja diskrimineerimine. Sellised tegurid võivad sageli tekitada ühiskonnas võõrandumistunnet, mille tulemuseks on mõnede seas äärmuslikud vaated. Peegel kirjeldab, kuidas see üksiklugu võib olla eeskujuks paljudel muudel juhtudel.

Kohtualuse kaitsja rõhutab menetluse käigus, et kohtualuse rehabiliteerimiseks on juba astutud palju samme. Lisaks tuleks kultuuridevahelistes institutsioonides luua programme radikaliseerumise ennetamiseks. Siin keskendutakse riskinoorteni varajasele jõudmisele ja alternatiivide näitamisele.

Solingen ei puutu sellise juhtumiga kokku esimest korda. Sarnased protsessid minevikus on toonud esile vajaduse võtta ennetavaid meetmeid äärmusluse vastu. Juhtum tõstatab ka põhimõttelisi küsimusi integratsioonipoliitika kohta, mis on linnaühiskonna jaoks olulised.

Sotsiaalsed reaktsioonid

Sotsiaalsed reaktsioonid sellele protsessile on endiselt ambivalentsed. Mõned rühmad nõuavad karmimaid meetmeid radikaliseerumise vastu, teised aga rõhutavad dialoogi ja integratsiooni vajadust. Arvestades kostja tausta, on oluline keskenduda nii üksikisiku saatusele kui ka üldistele sotsiaalsetele tingimustele.

Solingeni terroriprotsess ei ole seega pelgalt kohtumenetlus, vaid peegeldab ka meie ühiskonna ees seisvaid väljakutseid. Eks ole näha, millised õppetunnid sellest juhtumist õpitakse ja kuidas seest lähtuvate ohtudega edaspidi toime tullakse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et seda protsessi kujundavad nii isiklikud saatused kui ka kaugeleulatuvad sotsiaalsed probleemid, mida see käsitleb. Arutelu radikaliseerumise ja lõimumise üle jääb seetõttu aktuaalseks ja vajalikuks.