Orel Urpharis: arusaamatusest muusikalise varanduseni!

Orel Urpharis: arusaamatusest muusikalise varanduseni!

Urphari 1250. aastapäeva tähistamise raames oli taas tähelepanu keskpunktis orel, mida 245 aastat tagasi hindas Johann Wendelin Glaser. 30. aprillil 1713 Ostheim vor der Rhönis sündinud ja 7. märtsil 1783 Wertheimis surnud silmapaistev organist ja helilooja jättis endast maha üle 300 kantaadi ja avaldas püsivat mõju omaaegsele kirikumuusikale. Vastavalt main-echo.de tutvustas Frank Wolz külastajatele oreli ringkäigul sügavalt selle oreli ajalugu.

Wolzi sõnul kinkis oreli Urphari tünnivalmistaja Johann Georg Flegler. Flegler oli algselt tema pulmadeks kavandatud hoone peamine rahastaja. Orden läks Johann Conrad Wehrile, kes oli tollal 72-aastane ja oli varem kloostrites oreleid ehitanud. Oreli sees olev märkus viitab Johann Josef Bendelile kui teisele kaastöölisele, mis tõstatab küsimuse, kui suure osa orelist on tegelikult ehitanud Wehr ise.

Kriitika ja restauratsioonid

Orelil oli sündmusterohke ajalugu, mis sai alguse Glaseri negatiivsest raportist. Vaatamata kindlale otsusele, et orel oli halvas seisukorras, dokumenteeris ta mitmesuguseid defekte, sealhulgas lekkinud lõõtsa ja kinnikiilunud mehaanilisi osi. Glaseri raporti kohaselt oli Wehril kohustus teha parendusi, mis tähendas, et orel toimis ilma täiendava remondita üle 100 aasta. Esimene suurem restaureerimine toimus 1952. aastal, mille käigus eemaldati ussikahjustused ja vahetati välja registrid. Paigaldati ka elektrimootor.

Edasine töö oreli kallal 1984. aastal parandas selle mängitavust, kuid ei taastanud seda algsesse seisukorda. Wolz võrdles orelit perekonnaga, kus erinevad registrid esindasid erinevaid tegelasi. See ainulaadne vaatenurk meelitas kohale suure ja entusiastliku publiku, kes kuulas Johann Gottfried Waltheri orelivariatsioone.

Johann Wendelin Glaseri pärand

Werheimi evangeelse linnakiriku kantorina töötanud Johann Wendelin Glaseril oli kirikumuusikamaastikul kujundav roll alates 1744. aastast kuni surmani. Ta jättis maha ulatusliku pärandi muusikateoseid, mis dokumenteeriti ulatuslikus kataloogis raisonné aastatel 1936/1937. Ka pärast surma jätkas ta vanade ja uute muusikastiilide kombineerimise propageerimist ning tema mõju kirikumuusikale on hinnatud tänaseni.

Orelituur Urpharis ei tutvusta mitte ainult pilli ajalugu, vaid toob taas avalikkuse ette ka tähtsa muusiku loomingu, kelle looming on lahutamatult seotud kirikumuusika arenguga. Urpharis asuv orel jääb selle traditsiooni elavaks tunnistuseks ning kogukond peab seda kalliks ja hindaks.