Haruldane metskass Schönbuchis: esimesed geneetilised tõendid on põnevad!
Herrenbergi lähedal Schönbuchis tuvastati metskass esimest korda geneetiliselt. Avastus metsloomakaamera ja geneetilise testimise kaudu.

Haruldane metskass Schönbuchis: esimesed geneetilised tõendid on põnevad!
Märkimisväärne avastus Schönbuchis Herrenbergi lähedal tekitab segadust. Bioloog Manuel Scheible avastas selles piirkonnas metskassi esimest korda. Häbelikku looma jälgiti metsloomakaamera vahendusel ning järgnev geenitest kinnitas kaitsealuse looma identiteeti. See on esimene geneetiline tõend metsiku kassi kohta selles piirkonnas Rajoonileht Böblinger Bote teatatud.
Metskassid on Saksamaal rangelt kaitstud ja neid iseloomustab nende häbelik iseloom. Böblingeni rajooni metsloomaametnik ja metsnik Andreas Hank kirjeldab avastust kui "haruldast tabamust". Selgub, et seoses suurte metsastunud elupaikadega on näha ka metskasside populatsiooni taastumist.
Elupaigad ja ohud
Ajalooliselt kütiti metskassi intensiivselt kuni 20. sajandi alguseni, kuna teda peeti “väikeulukite kahjuriks”. Metsade hävitamise ja metsade põllumajandusmaaks muutmise tõttu hävis elupaiku üha enam. See areng on tähendanud, et metskass jääb nüüd ellu vaid piiratud osas oma esialgsest levialast. Metsaga kaetud madalad mäeahelikud on endiselt selle ainulaadse loodusliku metsloomapopulatsiooni kõige olulisemad pelgupaigad, teatab Saksa Looduse Fond.
Hiljuti asus Schönbuchi elama emane, kelle juuksed sai puust vaiade külge kinnitada. Seda teavet esitas ka ringkonnametsnik Stefanie Knorpp, kes rääkis üritusel haruldastest liikidest metsas. Esile tõstetud liikide hulka kuulusid metskurn, kollase kõhuga kärnkonn ja mops-nahkhiir. See on julgustav märk, et sellised liigid püsivad selles piirkonnas, kuni hunti pole veel märgatud, lisas ta. Švaabi ajalehtede väljaandja.
Siiski on viimastel aastatel olnud positiivne trend. Metskassid hakkavad elama mitmetes madalates mäeahelikes ja üha enam nende äärealadel. Eksperdid rõhutavad, et seda suundumust tuleb toetada, et metskassid saaksid oma ajaloolisi elupaiku püsivalt taasasustada. Nende elupaikade kaitsmine ja taastamine on selle ainulaadse liigi ellujäämiseks hädavajalik.